Elu võib olla muinasjutt . . .

. . . kui julged sukelduda suurimasse seiklusesse otsima ja leidma iseennast. Huvitaval kombel on just iseenda sügavama olemusega kohtumine vahel väga hirmutav. Trafaretsena kõlav lause peidab aga endas suurt saladust, võtit mis sobib ideaalselt selle laeka avamiseks kus on peidus lõputud leheküljed sinu isiklikku muinasjuttu. See ootab kannatlikult, vahel ka aastaid ning aastakümneid kuni sinu valikuks on veel olla tavaline “normaalne” kodanik. Kui aga otsustad võtme käiku lasta on elu muutused nii suured ja teistele märgatavad et tavaliseks jääda pole enam võimalik . . . 

. . . kuidas siis saaksime, teha enda elust huvitava ja rõõmsaid seiklusi täis muinasjutu? Jah, seni, kuni vaatame maailma jätkuvalt läbi ohvripositsiooni akna, oleme sellisest olukorrast veel väga kaugel! Kuidas võiksimegi endale lubada muinasjutulist elu kui üle meie kõrguvad institutsioonid ja välised olukorrad on teinud meist oma rutiinsete kohustuste “orjad” ja meie võimuses pole seda muuta! Seetõttu viibime ka jätkuvas kannatmises. Samas kindel ja isegi tore on see, et igal päeval saame selles kedagi teist süüdistades, enda tuju tõsta. Ja mis eriti tore, meil on alati “õigus”oodata teistelt kaastunnet ja kaasa ohkimist:)) Sest suure tõenäosusega suudavad meie halamist kuulata vaid inimesed, kes oma maailmapildi kujundavad sarnastest akendest elu vaadeldes. Samuti ei pea me muretsema ja kartma, et meie elus midagi väga drastiliselt muutuks ja meid oma tavapärasest turvatsoonist välja viiks! Tehes pidevalt samu valikuid, leiame end jätkuvalt samadest tuttavatest olukordadest! Seega tuleb välja, et ohvripositsioon võib meile isegi omal kombel armsaks muutuda ja endalegi aru andmata, hakkame sellest kinni hoidma ja seda isegi kaitsma!Seda me endale ja teistele aga muidugi ei tunnista, vaid teeme sellest oma isikliku kaitserüü. Me toetame sellega kuvandit endast kui kohusetundlikust ja realistlikust inimesest, kes “seisab kahe jalaga maa peal”, on asjalik ja töökas ning ületab kõik elus ette tulevad raskused. Sest elu on ju raske ja midagi ei tule kergelt! Kõik saavutused ja hüved tuleb inimesel oma pingutustega välja teenida, loota saab ainult iseendale, elu on karm jne. Mis on see, mida läbi siira armastuse energia võiksime öelda sellisele nimesele? Kas karjuda tema peale, kuna ta on meie arvates täiesti valel teel, püüda hakata teda ümber veenma, temaga enam mitte suhelda või hoopis . . .

. . . kui sa kohtad kedagi, kes on masendunud ja kordab nagu mantrat, et tema elus on kõik asjad niiii halvasti kui üldse olla võib ja edasi saab ka ainult hullemaks minna, siis ei ole vist väga hea mõte talle öelda, et no kuule, mida sa räägid! Elu on ju ilus, lausa nagu muinasjutt! Kui senini võis tal olla stress ja võib olla ka enesetapu mõtted, siis peale sellist avaldust ta unustab need ja soovib seda teoks teha hoopis sinu peal, arvates, et sa lausa naerad talle näkku ja mõnitad teda! Enam vähem samasuguse efekti saad tõenäoliselt reaktsiooniks ka juhul kui püüdes teda aidata, soovitad tal näiteks muuta oma vaatenurka elule ja mõelda positiivselt, et hakkaksid resoneeruma paremad olukorrad jne. No nüüd, sellise väite peale ta ilmselt liigub juba sulle lähemale, et oma kavatsus ka teoks teha . . .

. . . oleme kõik oma lähedaste ja sõprade jaoks olemas kui neil on raske. Ja tahaksime ju ka aidata, olla rohkem kui ainult “nutupadja!” vaikiva rolli täitjad. Selle teeb aga esiteks raskeks see, et muredes ja stressienergias inimene on sageli võimetu vaatlema enda olukorda neutraalsel pilgul, mis oleks aga hädavajalik. Ja seda selle pärast, et ta viibib n.ö sündmuste epitsentris ja peaks sealt selleks kõigepealt välja astuma. Ta ei mõista ka seda, et aina rääkides ja korrutades oma halvast olukorrast, suurendab ta seda veelgi ja ainult paremini kindlustab selle olukorra jätkuvat tulevikku. Samuti pole tal ka võib olla inimlikku kogemust sellest, et elus võivad asjad käia ka hoopis teisiti, toredamalt, kerguse ja rõõmuga. Seega, tahtes teda aidata kui sul peaks olema mõni hea lahendus või idee, siis paku see talle kindlasti välja. Ta võib sellest kinni hakata kui päästeköiest ja lõpuks oma kriisikoldest välja rabeleda. Kui aga mitte, siis saab teda enamasti ainult inspireerida ja talle peab andma aega! Kui palju tal seda vaja läheb ja milleni see viia võib, on siis hiljem näha. Päris selge on, et keegi meist ei saa ega ka tohi ära võtta kellegi teise õppetunde ega elada tema elu. Inspireerijaks olla pole aga keelatud . . .

. . . inspiratsiooni tuultes valla pääsenud loomejõud, hakkab peagi nähtavaks saama reaalsetes elu olukordades. Muutunud hoiakud ja mõttemallid, resoneerivad sulle uut moodi tagasipeegeldust. Üks kummalisemaid asju, mis juhtuma hakkab, on see, et sind ümbritsevad inimesed oleksid just kui ka muutunud! Ja seda paremuse suunas  Neil oleks nagu lõpuks “mõistus pähe tulnud”. See on väga tore, kuid tekitab retoorilise küsimuse, miks nad seda varem ei teinud! Näiteks siis kui olid neile korduvalt viidanud ja selgitanud, mida nad teisiti peaksid tegema ja kuidas elama ning käituma!
Siis nad nagu poleks üldse aru saanudki kui õigus sul on! Nüüd tundub, et said lõpuks pihta, kuigi sa pole teemat enam käsitlenudki.
Ohvripositsioonist välja tulek võib olla ühtviisi nii suur ja kosutav sõõm värsket õhku kui ka üllatav vabadus ja teadmatus, mida sellega peale hakata! Või, mida üldse edasi teha?!
Olukorrad, mille üle oled kaevelnud, ei ole enam kaeblemist väärt, ümbritsevad inimesed on ka normaalseks muutunud… Seega puudub vajadus neid õpetada ja nende kallal vinguda! Nüüd on sul tõsine mõttekoht, millega oma elu järgnevalt sisustada . . .

… nüüd kui sa loobud olemast kuulekas rollitäitja, kellegi teise poolt kirjutatud stsenaariumiga näidendites ning asud ise lavastaja rolli, on täiesti normaalne, et võtad selles tükis endale ka peaosa. See on ju iseenesest mõistetav, sest see on sinu elu näidend! Koos sellest vilksamisi läbi libisevate kõrvaltegelastega ja kõigi nendega, kes viibivad seal pikemat aega ning mängivad kandvamaid rolle. Kuid peategelaseks oled ikkagi sina! See jutustab ju sinu elust! Ning peaosa endale haaramine pole seega mingi ametipositsiooni kuritarvitamine. Igaüks, kes seda vaatama satub, loodab ja eeldab seal näha ennekõike sind. Sinu leidmisi ja kaotusi, kasvamist ja võib olla ka valu… aga igal juhul oleksid nad väga pettunud kui nad sind seal ei näeks! Nii, et ära kehasta enam oma enda elus kõrvaltegelast!
Lõpeta arglik kulisside vahelt piilumine ning astu lavale, lava keskele ja mängi julgelt peaosa põnevas lavastuses! Sest ma loodan, sa teed selle seiklusrikkakas, mitmekesiseks ja nauditavaks.
Tee ja räägi täpselt seda, mida hing ihkab ja ole ilma tekstiraamatutagi kindel, et iga viimanegi fraas on õige ja õiglane, nagu ka see elu, mille nüüdsest alates endale lood!

Soovin sulle selleks jõudu ja palju head inspiratsiooni ❤️…

Hanna

Posted on: April 10, 2019